Vaimukustega garneeritud maitsekas magustoit - Dessert Time - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

19/12/2008 Vaimukustega garneeritud maitsekas magustoit – Dessert Time

Uudised

Kui Dessert Time ja Gine Anderssen samas vaimus jätkavad, võib igavesti nooreks jäämine neil õnnestuda, kirjeldab Marje Ingel 10. detsembril Athena keskuses toimunud Jõulujazzi kontserti.

Hakatuseks peab kohe tunnistama, et Gine Anderssen kõlab nagu Björk. Veendusin selles juba siis, kui enne kontserti lauljatari häälenäidiseid internetist kuulasin. Sama tõdemust kinnitab ka Dessert Time´i & Gine Andersseni uue plaadi “Almost Dreaming” arvustus Jazzkaare veebilehel. See sarnasus tuleb aga teadmiseks võtta ja avatud meeltega edasi kuulata, sest arvata ju on, et lauljataris peab leiduma midagi enamat, muidu Daniel Erdmann ja Jaak Sooäär temaga koostööd ei teeks.

Marje Ingel käis Tartus nende kontserdil ja jagab oma muljeid jazzkaar.ee lugejatega.

Kontserdil ei jäänud sugugi muljet, et tegemist on kaua koos mänginud duoga, millega on liitunud üks üksikesineja. Vastupidi, kolmik mõjus ühtse ja enesekindla triona, kelle muusikas polnud midagi puudu ega ülearu, minimalistlik lähenemine jazzile oli maitsekas ja teretulnud.

Algusest peale rõõmustasid kõrva Erdmanni saksofoni mahedad vaevukuuldavad “sosinad”. Ebamaised helid püüdnuks nagu saada kontakti teispoolsusega. Huvitav oli jälgida, kuidas Erdmann oma pilli leidlikult kasutab, summutades näiteks heli põlvega või puhudes vaheldumisi saksofonilt eemaldatud huulikut ja huulikuta saksofoni.

Kummaliste ja haprate kõlade vahel võis triot kuulda ka agressiivsemalt musitseerimas. Üha korduvad kitarrikäigud mõjusid kord uimastav-hüpnootiliselt, kord pealekäivalt ja jõuliselt. Aegajalt tabasin end mõttelt, et ega see nii väga jazz ei olegi. Vaatamata trio kammerlikule koosseisule muutis muusikasse investeeritud energia mõne loo päris rokilikuks. Näiteks “Green room” võiks peaaegu olla indie-lugu.

Veel üks aspekt, millest Dessert Time´ist rääkides kuidagi mööda minna ei saa, on huumor. Enne oma pala “Double stupid” (eesti k. “kahekordselt rumal”) esitamist kontrollis Daniel Erdmann saksofonil kõik nupud ja klapid üle, sest selles tehnilises palas minevat tal iga viimset kui detaili vaja. Igaks juhuks palus ta publikut, et kui mõni jupp nende suunas peaks lendama, siis püüdku kinni ja hoidku alles. Tundus, et paraja koguse huumorit sisaldas ka selle loo saksakeelne tekst, sest Gine Anderssenil oli lauldes nägu naerul. Paraku ei saanud mina sellest naljast keelebarjääri tõttu osa.

Järgnes tšehhi jalgpallurile Jan Kollerile pühendatud lugu. Oma sõnul jättis Erdmann pühenduse esialgu muutmata, kuigi viimases matšis olevat Koller kehvasti mänginud ja üldse kuidagi lohaka väljanägemisega olnud.

Humoorikas on ka pala “Oma funk” saamislugu. Jaak Sooäär selgitas, et rahvusvahelises ansamblis nagu Dessert Time seda on, peaksid lugude pealkirjad mitmes keeles midagi tähendama. Kuna ‘oma’ tähendab saksa keeles vanaema, siis vähemalt selle pala puhul on too ülesanne edukalt lahendatud. Vastavalt pealkirjale pöördutakse selles loos vahepeal tõesti minevikuliste kõlade ja 3/4 taktimõõdu juurde. Muide, see teos meenutab väga ansambel Apelsini omaaegset instrumentaalpala “Rahvamatk”. Võibolla oligi see mõeldud sõbraliku tervitusena Apelsini aadressil?

Kontserdi lõpupoole, kui kanti ette trio ühislooming “Winter song”, pudenesid puldilt noodilehed ja tagatipuks märkas Gine Anderssen (kelle hääl ei tundunudki enam Björki omaga sarnanevat), et Daniel Erdmannil on noodipuldil pillipartiide asemel hoopis tagasisõidupilet… Näib, et tegelikult ei tundnud nootidest keegi puudust, neid polnudki vaja.

Otsekui loomuliku jätkuna sellele tohuvabohule võeti ette julgelt pöörane versioon tuntud jõululaulust “White Christmas”. Laulu algus oli advendiaja vaimus vaikne ja mõtlik, kuid seejärel tõid kitarr ja saksofon kuuldavale virvatulena virvendavaid helisid, mis lõid mulje majast, kus kummitab ning pimedal ja külmal aastaajal tuul nurkades ulub. Daniel Erdmann väänles saksofonist madalaid noote “välja väänates” ka ise nagu kurjast vaimust vaevatu, ning siis äkki paiskus ootamatu lahenduse saanud jõululugu kirevasse skättiva improvisatsiooni virvarri. Laulu lõpp oli taas vaikne, lihtne ja harras.

Hulludest ideedest sel triol puudust ei tule, seda tõestasid nad lisalooga “Forever young” ei kellegi muu kui omaaegse diskobändi Alphaville repertuaarist, sedapuhku mängis Erdmann vahepeal hoopis suupilli. Kus hullust, seal noorust, sobiks kokkuvõtteks öelda. Kui Dessert Time ja Gine Anderssen samas vaimus jätkavad, võib igavesti nooreks jäämine neil õnnestuda.

10. detsembril kl. 19.00 Tartu Athena Keskuses
Koosseis:
Gine Anderssen – vokaal
Daniel Erdmann – saksofon, suupill
Jaak Sooäär – elektrikitarr, live-elektroonika