fbpx

Vana Agana lood: Ain Agan & Sõbrad ehk „AganagA“

15. detsember 2019
Arvi Tapver

Vanarahvas teadis, kuidas aganate seast teri leida. Ain Agan teab ise, kellega, mida ja kuidas ta mängib: kuuskümmend aastat on selleks piisav aeg, et selgust saada.

 

Kitarrist Ain Aganal sai oktoobris kuuskümmend aastat täis. Selle aasta Jõulujazzi viimaseks etteasteks esitles muusik oma viiendat, Soomes valminud sooloplaati „AganagA“ topeltkvartetiga. Täpselt nii – igaüks võib ise ära arvata, mis tähendab topeltkvartett ja kas 4 + 4 on 8 või midagi muud. Alustame seetõttu koosseisust, aga etterutates võin lubada, et muusikute arv oli kokku suuremgi, kui peategelane kaasa arvata.

 

Laval toetas maestrot (pole vist palju nii tituleerida) klaveril Kristjan Randalu, kes on üks kahest plaadi arranžeerijast ehk seadistajast-töötlejast ning kelle looming kannab märksa akadeemilisema jazzi pitserit, või siiski mitte – ilu ju kuulaja kõrvade vahel. Igal juhul mõjus seadistaja tol õhtul Kumu auditooriumi ees Agana klaverimängija või õigemini solisti rollis kohati uuendusliku impressionistina. Isegi värske tuulepuhanguna. Igal juhul meeldiva üllatusena. Seda ilma aganateta ja kindlasti mittte pelga klaverisaatjana.

 

Kolmest kitarrist eelistatuim, mida Ain Agan etteaste vältel mängis, oli punane 65. või 68. aasta ES-335 Gibsoni klassika (parandagu mind, kes teab täpsemalt), mida vaid mõni päev varem kasutas Jõulujazzil ka Kurt Ellingu kitarrist John McLean; mida mängib ka ületamatu John Scofield (mõlemad Berklee muusikakolledži lõpetanud) ja mida ka Randalu trioga musitseerinud Ben Monder eelistab. Pole siis ime, et kitarr, mis sel õhtul esikohal pidi olema, nii ka kõlas. Tõsi, teda oleks võinud olla veelgi enam, ent see on juba helilooja-kitarristi valik, kui palju ta garneeringut kasutab.

 

Ain Agana kitarri unistav sarm meenutab Eestist paralleele otsides Riho Sibula VSP Projekti aegsest repertuaarist 1986. aasta „Kuulapse“ kõla, kus osales ka projekti nimest äraarvatavalt bassil Raul Vaigla, ja siit jõuame Mihkel Mälgandini. Nimelt kuuldes Ain Aganat kontrabassil saatvat Mihkel Mälgandit, ei saa jätta neid paralleele tõmbamata – Sibul ja Vaigla. Ent tegemist on ka Agana pikaajaliste kaasteelistega. Vahelepõikena – lisaloo esitas Agan haruldasevõitu keelpillil, baritonkitarril, ja ilma saateta. Siinkohal polnud kontrabassi sellesama visiooni tekitamiseks tarviski: pill tegi kõla loomisel ära mõlema töö.

 

Tagasi koosseisu juurde tulles – trumme mängis Aganale soomlane Mika Kallio, kes esines Sügisjazzil Philly Joe’s Jussi Fredrikssoni trio koosseisus. Toda etteastet arvustades mainis siinkirjutaja, et Kallio võttis trummidel aeg-ajalt dirigendi rolli või midagi taolist. Nüüd selguski, et praktika on tõe ülim kriteerium – see on Kallio intensiivne, tugev mängutehnika või maneer (kui soovite), mis tekitab selle mulje. Aganat trummidel saates oli Kallio endale ainuomaselt jõuline, ent kujutletav dirigendikuub puudus.

 

Keelpillikvartett Prezioso: kaks viiulit, vioola ja tšello ehk topeltkvarteti teine pool – oskuslik sidusaine, mis soleerivad pillid sujuvalt ühte liitis. Kõrghetk oli Sven Grünbergilt Viljandi kitarrifestivali tarbeks tellitet pala „Teine vaatleja“, mille alguses vahelduv keelpillide pizzicato lasi viirastuda suisa Pjotr Tšaikovski surematul „Pähklipurejal“. Just selle loo ajal oleks nii mõnigi kuulaja soovinud veelgi domineerivamat kitarri kuulda – ikkagi kitarrifestivali jaoks sündinud pala. Tõsi, Grünberg pole ka teab mis kitarrist. Igal juhul väga ilus. Inimene lihtsalt tahab alati paremat ja enamat.

 

Kavasse oleks sobinud ka mõned vasktorud, näiteks üks saksofon, aga seltskond oli niigi rohkearvuline – kokku üheksa muusikut. Kiire arvutus näitab, et mainimata on jäänud veel üks ja see oli erikülaline Madis Metsamart vibrafonil tollessamas „Teises vaatlejas“. Agan on valinud muusikuteks, keda ta koosseisu nimes sõpradeks nimetab, parimad.

 

Ain Agan & Sõbrad „AganagA“

12. detsember kell 19.00, Kumu auditoorium

 

Koosseis:

Ain Agan – kitarrid

Kristjan Randalu – klaver

Mihkel Mälgand – kontrabass

Mika Kallio – trummid

Madis Metsamart – vibrafon, löökpillid

Prezioso:

Hanna-Liis Nahkur – viiul

Mari-Katrina Suss – viiul

Helena Altmanis – vioola

Andreas Lend – tšello

 

Vaata kontserdi pildigaleriid SIIT!