fbpx

Vastandite võrdsus ja koostöö: Peter Brötzmann ja Heather Leigh

24. aprill 2019
Marje Ingel

Kui Punases Majas Peter Brötzmanni ja Heather Leigh’ kontserti kuulama asusin, märkasin varsti, et mu pea on kõigist mõtetest tühjenenud. Tavapärane sisekõne, mis enamasti kõike väljaspool toimuvat kommenteerida püüab, oli vaikinud. Seepeale meenus kunagi kuuldud uudis sellest, kuidas keegi neuroteadlane kaardistas improviseeriva muusiku ajutegevust ja tuvastas samuti mõtlemisega seotud piirkondade passiivsuse, aktiivsed olid hoopis teised aju osad. Nähtavasti oli Brötzmanni ja Leigh’ duo looming sedavõrd intensiivne, et häälestas minu kui kuulaja aju samuti muusikute omaga ühele lainele.

 

Kontserdi algul põimis Heather Leigh oma pedal-steel kitarril tõusvatest kvardikäikudest helivaiba, mis kuulajale vahel peaaegu füüsiliselt tajutavalt “peale vajus”. See polnud lämmatav, vaid endasse mähkiv, pannes unustama kõik ümbritseva. Kui Leigh mängustiili võiks nimetada sujuvalt voogavaks, siis Brötzmanni saksofonist (ning kontserdi edenedes ka tarogatost ja klarnetist) kostvad kärisevad ja kriiskavad repliigid mõjusid pigem sakiliste servadega rebitud ribadena. Aeg-ajalt näisid kahe muusiku väljendusstiilid üksteisele lähenevat: ka Brötzmanni tõredalt karehäälsest saksofonist kostus kohati meloodilisi ja mõtlikumaid fraase ning koos pedal-steel’i saatega moodustasid need mõnikord ka konsonantseid kõlasid. Sagedamini juhtus siiski vastupidist: Leigh kitarr laulis melanhoolselt ja uniselt, samas räuskas Brötzmanni saksofon nõudlikult ja lärmakalt, püüdes justkui kangekaelselt “oma joru ajades” magajat üles raputada.

 

Veidi aega kõlas pedal-steel’i soolo, seejärel astus Brötzmann Leigh’ga dialoogi uue pilliga. Välimuselt klarnetile väga sarnane tarogato on klarnetist käredama kõlaga, sarnanedes veidi saksofonile. Brötzmanni käsituses kõlas tarogato üllatavalt sarnaselt torupillile või sokusarvele, mistõttu kahe muusiku pillimäng kokku kostus mõnda aega samuti justkui miski pärimusmuusika maailmast.

Vahepeal uuesti pilli vahetanud Brötzmann jäi pikemalt üksi mängima hõbedaselt helkival metallklarnetil, lastes sekka kõlada mahedamatel madalatel nootidel. Kuuldu oli ilus ja isegi romantiline, vaid kontrastiks lasi vanameister kuuldavale ka paar plärisevat kahehäälset repliiki pilli kõrgemast registrist.

 

Kontserdi viimases kolmandikus võttis Heather Leigh taas üles intensiivsemad, ka kontserdi alguses kuuldud kvardikäikudega toonid, ning ka Peter Brötzmann haaras taas saksofoni. Kontsert raamiti repriisiliku, algust meenutava, kuid mitte päriselt kordava osaga, mis nüüd kõlas vaiksemalt ja mitte enam ründavalt. Kuulajaga jäeti hüvasti justkui leebunult ja leppinult, rahuldudes juba varem välja paisatud tormakate sõnumitega.

 

 

Peter Brötzmann (Saksamaa) & Heather Leigh (USA)

22. aprillil kell 18 Punases Majas

 

Koosseis:

 

Peter Brötzmann – altsaksofon, tenorsaksofon, klarnet, tarogato

Heather Leigh – pedal-steel kitarr

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!