Selleaastase Jõulujazzi pika selgroo murdsid pehme ja filigraanse praksuga muusikud, kes on juba pikka aega nautinud rahvusvahelist edu. Trio VEIN koosseisus klaver, kontrabass ja trummid ning saksofonilegend Andy Sheppard näitasid publikule kogenud muusikute peent koosmängu. Kiired tempod löödi lahti vaid paari pomina või hingetõmbe abil ning Kumu auditooriumis justkui õhusrippuvad rütmid said trummitaldrikute ja klaveriklahvide vahel perfekselt kokku. Või oli siin mängus tõsiasi, et pianist Michael ja trummar Florian on kaksikvennad?
Sedasorti lihvitus on tavaline klassikalises muusikas ning trio ajalugu uurides saab selgeks, et see periood on nendel muusikutel tõepoolest seljataga. Näiteks võis pianist Arbenzi mängus eristada, milline noot kandis peamist meloodiat ja milline saatefunktsiooni, iga noodi dünaamika oli hoolikalt valitud. Kontrabassilt ei kuuldud ühtegi musta nooti, välja arvatud ühel korral, kui see pidi olema tahtlik, sest kahel keelel ühtsama nooti üksteisest eemale tirides õnnestus Thomas Lähnsil ka mind mu pehmel toolil hetkeks mugavusstoonist välja tirida. Ja siis veel loomulikult Andy Sheppard, mees, kelle kohta mina isiklikult polnud kunagi midagi kuulnud, kuid keda nimetatakse Inglismaa saksofonilegendiks. Tõtt-öelda jättis Sheppard esimeste lugude jooksul mulje n-ö igavast legendist (kui sellist üldse olemas on): noote oli küll palju, kuid mitte liiga palju, fraasid olid konkreetsed, tempo kiire. Millegi üle nuriseda pole, aga kõik oleks justkui juba kuskilt kuuldud. Esimeste nootide ajal tabasin end isegi mõttelt, et kas ka nii toore ja pardiliku tämbriga mängivad siis legendid? Kuid Sheppardi tõeline mängupalett avaldus vaikses ja õhulises duos klaveriga. Kõlas Ellingtoni “Reflections in D”. Michael Arbenz alustas akordidega, milles iga noodi intensiivsus oli oma naabritega nii heas kooskõlas, et harmoonia langes Kumu auditooriumisse nagu pehme ja sametine kangas. Andy Sheppard alustas seekord hoopis teisiti, popsutades õhku saksofonisse vaikselt ja kõditavalt, nagu on kombeks Ben Websteril. Vaikne ja tundlik “Reflections in D” lasi särada Sheppardi tõelisel instrumenditundmisel.
Tõsiasi, et Jõulujazz pole kaugeltki mitte ainus festival, kes nii Andy Sheppardit kui ka trio VEINi esinema kutsub, on jätnud bändile oma jälje. Kui midagi soovida, siis seda, et muusikud oleksid meiega jaganud veidi suuremat tükikest iseendist, oma teekonnast, oma eludest. Või et nad oleksid ehk meie, eestlaste vastu rohkem huvi tundnud. Muusikud tulid, istusid, mängisid suurepärase kontserdi, rääkisid vahele küll paar sõna sellest, kuidas muusemis esineda on tore, kuid peale selle me neist rohkem midagi teada ei saanudki. Tundub, et aastakümnete pikkune staaž on neile mõjunud nii hästi kui ka kui halvasti – kuigi mängitud muusikale ei saaks ühtegi ettekäänet teha, ei tundunud muusikud ise laval viibimisest vaimustuses olevat. Siiski lubasid paar inimlikku ja kohmetut momenti sillal publiku ja esinejate vahele iseeneslikult tekkida: kui pianist Michael Arbens palus Kumu auditooriumi konditsioneeri maha keerata, sest tema sile ja kiilas pealagi külmetavat; või siis kui trummar märkas, et muidu üsna viisakate pükste õmblusse tekkis kontserdi jooksul järk-järgult suurenev auk just publiku poole oleval reieküljel. Sellised väikesed, inimlikud juhtumid tuletavad meelde, et iga kontsert on ikkagi täiesti ettearvamatu, kordumatu ja eluline kohtumine just selle publikuga, kes parasjagu kohal on. On ükskõik, kui kaua tõeliselt head muusikud juba tuuril on olnud või kui kaugel on nad oma kodust – oma muusikas ja omal instrumendil on nad ikkagi kodus.
VEIN feat. ANDY SHEPPARD (Šveits-Suurbritannia)
6. detsembril Kumu auditooriumis
Koosseis:
Andy Sheppard – saksofon
Michael Arbenz – klaver
Thomas Lähns – kontrabass
Florian Arbenz – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!