Kitarrivirtuoos ja helilooja Johannes Laas toob Jazzkaarel lavale oma uue albumi „Passenger Seat”. Albumi kuulajale lubab muusik rahulikku kulgemist iseenda mõtetes ning tähelepanelikele toredaid detaile. Jazzkaare intervjuus kirjeldab ta oma loomingu tagamaid, inspiratsiooniallikaid ning edasisi eesmärke.
Oled lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning H. Elleri Muusikakooli. Kas teadsid juba enne muusikakooli, et Sinust saab muusik? Kust ja kuidas sai see teekond alguse?
Päris nii selge valikuga polnud tegu. Pärast gümnaasiumi lõppu oli tegelikult laual ka ajalugu ja psühholoogia, aga jäin muusika juurde.
Alguse sai ikka lastemuusikakoolist. Tõsisemalt hakkas muusika kõnetama tegelikult põhikooli lõpus ja gümnaasiumis, kui tekkisid esimesed bändid.
Eraldi tooks välja Ursel Oja nime, sest Ülenurme laulustuudios õppides märkas ta mu kitarrimängu ja soovitas jätkata H. Elleri Muusikakooli kitarrierialal.
Oled tuntud nii soolomuusikuna kui ka jaganud lava Rita Ray, ANETTi, YASMYNi, Grete Paia ja paljude teistega. Mis on Sulle endale südamelähedasem – kas suuremas koosseisus mängimine või üksi lavale astumine?
Hetkel ei ole minu n-ö soolokarjäär kui ka kitarristi/saatja roll omavahel konkureerima hakanud ja aega on mõlemale.
Mis puudutab üksi laval esinemist, siis eelistan lava jagamist. Mulle väga meeldib koosmänguga tekkiv sünergia.
Kes on Sind muusikateekonnal kõige enam mõjutanud? Millest saad inspiratsiooni?
Erinevatel perioodidel on kindlasti mõjutajad olnud erinevad. Tahan mainida oma erialaõpetajaid (Jaak Sooäär, Ain Agan, Oleg Pissarenko ja Tõnu Mina). Kõigil on olnud oma osa minu muusikalisel teekonnal. Inspireerun nii teiste loomingust kui ka muusikavälisest maailmast. Näiteks „Light of Spring” inspiratsiooniks olid Alonette’i muusikas leiduvad harmooniarännakud.
Riho Sibul soovitas noortel kitarristidel vahelduseks mõni raamat läbi lugeda. See mõttetera on mind saatnud.
Oled tänavusel Jazzkaarel esitlemas oma värsket albumit „Passenger Seat”. Kuidas kirjeldaksid selle olemust esmakuulajale?
Minu uue albumi muusika võiks mõjuda sundimatuna ja tunnen, et see on pigem kerge kuulamine. Elame ajas, kus kõik nõuab meie tähelepanu ja soovin, et mu muusika nii ei mõjuks. Kuulaja saab koos muusikaga oma mõtetes kulgeda.
Samas kui süveneda, siis leiab toredaid detaile ja hetki, mis muidu jäävad märkamata.
Kust sai albumi „Passenger Seat” loomine alguse? Milline oli kirjutamisprotsess?
„Passenger Seat” on valim minu loomingust, mida olen pandeemia ja sellele järgnenud perioodil kirjutanud. Otseselt hetke, et nüüd ma komponeerin albumiks, ei olnud. Pigem leidsin ühel hetkel, et mul on aega, lugusid on kirjutatud omajagu ning võiksin ühe perioodi oma elus loominguliselt kokku võtta.
Esimesed lood plaadil ulatuvadki aastasse 2021. Näiteks „Spanish Panic” lugu kirjutades jäin mõtlema Hispaania gripile, mis oli natuke rohkem kui sajand enne meie pandeemiat. Lugu muidugi ise pigem peegeldab naljakat totrust ja irratsionaalseid käitumist, mida võis tõsisemate teemade kõrval täheldada.
Millest tuli albumi nimi?
Mulle endale meeldib kuulata muusikat liikudes. On teatud võlu istuda kõrvalistmel ja vaadata kaugusesse, mõelda mõtteid ja lasta muusikal ennast suunata. Variante oli muidugi veel, aga see pealkiri eristus ja tundus õige.
Milline on Sinu enda lemmiklugu albumilt ja miks?
Kuna album on muusikaliselt kirev, siis ühte lemmikut on väga keeruline valida. Kõik lood on kirjutatud hingest, Martin Kikas on need mõnusalt võnkuma pannud. Kui peaks valima, siis „Morning Meditation” rahuliku poole pealt ja „186 km” jõulisematest lugudest.
Sul on lavalist kogemust hulganisti kogunenud – kas lavanärv on Sinu jaoks veel olemas? Kuidas sellega toime tuled?
Lavanärv eksisteerib endiselt ja ega ta kuhugi kao. Küsimus on tõesti, kuidas seda enda jaoks ära kasutada ja lahti mõtestada. Ma proovin olla pigem elevil ja ootusärev.
Hingamine aitab alati – rahustades keha rahuneb ka vaim.
Mida tahaksid oma muusikaga kuulajale edasi anda? Mida saad publikule lubada, kui tullakse Sinu kontserdile?
Proovin oma loominguga anda edasi emotsiooni ja suunata kuulajat. Nagu ennist mainisin, on minu uuel plaadi omajagu kontraste. Leidub nii intiimsemaid, kammerilikuma kõlaga lugusid kui ka ladina, indie ja punki kõlavärve. Usun, et iga kuulaja leiab oma mõne pala, mis kõnetab.
Kui rääkida Eesti muusikamaastikust – mida sellest arvad? Kas Eestis on hea olla jazzmuusik?
Võrreldes teiste riikidega ütleksin ikka „jah”. Meid ei ole palju ja tunnen, et kõigile on ruumi ja võimalusi enda teostamiseks. Loomulikult on meie riik väike ja nagu Munamägi, on mõned tipud kerged tulema. Küsimus on, kuidas viia oma looming ja ühtlasi ka Eesti kaugemale. Mul on hea meel näha kolleege, kes sellega aktiivselt tegelevad.
Kellega Eesti muusikutest sooviksid enim koostööd teha?
Mul on olnud au teha koostööd juba väga paljude erinevate artistidega. Mul on meeles üks unenägu, kus ma jämmisin Erki-Sven Tüüriga ühte standardit „Billie’s Bounce”. Võibolla sellelt edasi arendades oleks temaga huvitav ja hariv midagi koos teha.
Oled pälvinud ka Johannes Tiit Pauluse noore kitarrimängija preemia. Kuidas aga edasi, millised on Sinu eesmärgid muusika vallas?
Ma tahaksin luua filmimuusikat ja jätkata loomist ning salvestamist.
Hetkel on eesmärk oma muusikaga jõuda Eesti piiridest kaugemale ja loomulikult järjepidev areng ning kasvamine muusikuna.
Ja kuna tegemist on ikkagi Jazzkaare festivaliga – keda plaanid ise kindlasti kuulama jõuda? Milline on Su kontserdisoovitus teistele muusikasõpradele, millest ei tohiks ilma jääda?
Jazzkaare kava on mitmekülgne ja kõigile midagi. Võiks kopeerida kogu kava siia, aga minu valikus on Bill Frisell & Eyvind Kang, Jordan Rakei, Donny McCaslin.
Pean veel mainima, et mulle väga meeldib lasta ennast üllatada ja kogeda. Seega soovitan eriti minna kuulama artiste, kelle puhul kohe pirn põlema ei löö.
Johannes Laas “Passenger Seat”
Kolmapäev, 29. aprill 17:30, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Johannes Laas – kitarr
Jaanis Kill – kitarr
Markus Nurmsaar – akustiline kitarr, klahvpillid
Markus Anthony Eermann – flööt, saksofon
Robert Rebane – bass
Martin Petermann – trummid