Trio alustab KUMU saalis gospeliga ja kui arvestada, et tegemist on jõulukuuga ning Jõulujazziga, siis tundub see igati ootuspärane, ent tekitab ka väikest kõhklust. Lugu on ilus ja kulgeb suisa veenvas esitluses, aga teeb samal põhjusel ühtlasi ärevaks.
Nimelt, kui esimene gospel on ilus, siis võib juhtuda, et tegijad on sellisesse muusikasse armunud; teevad seda veel ja lõpuks läheb kuidagi läilaks ja imalaks. Seda aga siiski ei juhtu, sest koosseis sooritab koheselt üllatava pöörde ning Evelin Võigemast esitab Tom Waitsi rumbarütmiga flirtiva loo „Jockey Full of Bourbon” tolle 1985. aastal ilmunud plaadilt „Rain Dogs”.
Tegelikult esitavad nad ühtekokku kaks Waitsi lugu järjest, mille järel lauljatar lubab pealekauba, et ühtki jõululaulu nad ei kavatsegi sel õhtul esitada, aga üllatavaks teeb sellise valiku mitte ainult see, et lisaks Bonzole ehk Andrus Albrechtile ei meenu justkui ühtegi Eesti muusikut, kes oleks tolle omanäolise ühikonna alahoovuste suurkuju loomingut esitanud. Hoopis see on veelgi üllatuslikum, kui orgaaniliselt mõjub lauljanna esituses tolle rämesuise, deliiriumi piirikogemustest pajatava helilooja-muusiku lüürika. Tõsi, ta ei esita seda Waitsi tämbrit imiteerides, mis oleks ka ilmselt halenaljakas välja kukkunud. Pigem esitanuks Waitsi interpreteeringuid Lana Del Ray. Bonzo on Waitsi sõnu eestistanud, Võigemast esitas toda originaalis.
Täispunktid seejuures kitarrist Jonas Kaarnametsale, sest nii tabavalt kui tema „napilt noodi kõrvalt mängimise tehnika” pole siinkandis vist keegi veel Waitsi loomingut tunnetanud. Seda muusikat ei saa mängida puhaste stamptuuride või akordidega. Selle võlu on mängida hääles kitarriga noote, mis mõjuvad faasinihetena. Mitte valesti, ent mitte ka päris harmoonias. Nagu ekspressionistlik maal, mis jääb hinge kriipima.
Kuigi esitlusele tuli ka paar eesti lugu, siis mainis Võigemast vägagi täpselt, et tegemist on bluusi ehk ameerika rahvamuusikaga. Tegelikult ajast, mil bluus polnud veel välja kujunenud selliselt nagu me seda täna teame. See oli toona veel mitmet jalga pidi erinevate rahvaste folgis, mis sellel mandril ühinesid. See ongi americana, traditsionaalsel rahvapärandil põhinev muusika.
Loogilise jätkuna esitas kolmik House of the Rising Suni ja ühe The Doorsi bluusiliku cover´i „People are Strange”. Peedu Kass sai päris mitu head soolot kontrabassil mängida ja kuigi ka Kaarnamets kitarril seda sama tegi, siis piisas sageli lihtsalt ühe kitarrimotiivi luupi salvestamisest, mille peale ta seejärel kohe uue mängis. Tulemuseks oli sisuliselt mitme kitarri piisavalt paeluv helipilt juba soolodetagi. Nii sai Kass seda enam improviseerida.
Kui jõudis kätte Robert Palmeri menulugu „Addicted to Love”, mida bänd alustas ülipika ja samavõrd üliaeglase introga, tekkis mõttes loogiline küsimus: millal lugu käima läheb, sest algupärane on pigem tempokas. Selgus, et ei lähegi. Jääb nagu on, ent see andis omakorda võimaluse Võigemastil oma improvisatsiooni- ja vokalisti võimeid näidata.
Kui lauljad näitlema või näitlejad laulma hakkavad, on alati koht eluterveks skepsiseks: näitleja võib rolli minna ja üks päev esitada kirurgi ning järgmises rollis olla kosmonaut või jurist. Ometi ei tihkaks enamik tervemõistuslikke teatrikülastajaid näitlejal oma pimesoolt opereerima lubada. Laulmise ja muusikaga on samuti nii, et seda võib oskuslikult imiteerida või siis tunnetada selle sügavamat olemust.
Esitades teiste autorite loomingut, on kerge libastuda klišeedesse, selmet teha midagi omanäolist. Valida tuleks sellised lood või tõlgendused, et tulemus mõjuks värskena. Vast parimaks tõestuseks, et Võigemast tunnetab toda sügavamat olemust, ongi tema repertuaari valik.
Fotograaf: Siiri Männi
Võigemast–Kaarnamets–Kass
KUMU auditoorium, teisipäev, 16. detsember kell 19.00.
Koosseis:
Evelin Võigemast – vokaal
Jonas Kaarnamets – kitarr
Peedu Kass – kontrabass